Lu Campusantu

 

 

 

Vi’ quant’è bellu quistu Campusantu!

Songu vunutu a quistu luogu piu,

‘nci staci qua lu caru papà miu

e so’ trasutu pu lu salutà.

 

Quannu vuneva qua pu lu passatu

Iu mi sunteva strazià lu coru,

mo stu ciardinu è tuttu nu splennoru:

pu ore e ore i’ rumanessu qua.

 

Addò stevanu stierpi, ruvi e spinu

vecu n’aiuola attuornu a ogni croci,

ri quisti Muorti, si, sentu la voci:

lu suonnu loru è cchiù serenu mo.

 

E passu sulu mmiez’a sti viali;

ogni croci mi parla ri n’amicu:

so’ amici ri oggi e ri lu tiempu anticu;

accoglili, Signoru, ‘mbrazz’a Tte!

 

Mo m’addunocchiu ‘int’a ‘sta Cappella

‘sta cara Madonna ri La Grazia:

st’anuma ri prigà cchiù nun si sazia

sti defunti tantu cari a mme.

 

Fra ru cculonnu ri tre porticati

‘nc’è la chiazzetta ri stu Campusantu;

quanta fiuri e quanta verdu piantu…

curona ri lapite ‘nci sta.

 

Si tu vieni ri sera, qua ti ‘ncanti:

è cchiù bella e lucente ‘sta Cappella,

pù ogni croci, ogni tomba, na fiammella

schiara stu suonnu ri l’Eternità.

 

Quistu paesu miu com’è ggintilu,

ha fattu roci qua puru lu chianti;

è nu giuiellu quistu Campusantu,

è lu Sacrariu ri questa città.

 

                                                Agostino Astrominica